Seiklusjutte maalt ja....mujalt ka

  Kallis G4S.

        Kuigi meie suhe on kestnud juba peaaegu terve aasta, leidsin ma nüüd alles mahti ja põhjust Sulle kirjutada. Meie suhe algas eelmisel kevadel, kui loodus oli tärkamas ja ka meie optimistlikud ning õnnelikud, et olime leidnud teineteist. Meie alaliseks kohtumispaigaks sai töökoht, mille olin saanud tänu Sulle. Tööle jõudes panin ma alati selga riided, mis Sa olid mulle õmmelnud ja mida lausa kohustasid mind kandma. Kuna teisiti ei ole ma lihtsalt Sinu vääriline ja häbistan sind. Andsid mulle ka pipragaasi, et võiksin end kaitsta kui keegi mind ründab. Olin kindel, et Su tunded on siirad ja Sa hoolid minust. Proovisin olla igati Sinu vääriline, sest ei mõelnud hetkegi, et  ehk kasutad Sa mind lihtsalt ära. Kuigi oli päevi, kui mu muretusse taevasse tekkisid kahtluse rünkpilved, siis puhusid Sa alati need laiali lubadustega, et edaspidi läheb ainult paremini.Ma uskusin Sind. Peale kahe kuulist tutvust saatsid Sa mu isegi koolitusele, kus räägiti kuidas saaksin end veelgi paremini kaitsta ja kaitsta ka neid teisi, kellest hoolid. Minu pettumuseks teatasid Sa, et pean Sulle selle eest raha andma. Aga sa polnud julm mu vastu, teatades, et võin aasta jooksul tasuda Sulle rahavõla. Ma neelasin alla selle solvangu endiselt uskudes, et   mäletad oma lubadust muuta mu elu paremaks. Meie suhte nimel tegin ma 12 tunniseid vahetusi, ohverdasin oma nädalalõppe sõprade ja perega. Võtsin vastu ka lisatööd mida Sa pakkusid. Mäletan kuidas suve kõige magusamal ajal tegin ma kuu ajaga 200 töötundi, kuna raske oli end Sinust lahti rebida.Tasuks selle eest sain ma Sinult rahasumma mis tundus mõnitusena. Ahjaa, kallis G4S, kas mäletad kuidas Sa mulle kinkisid sünnipäevaks kohvikruusi, mis isegi kruusi mõõtu välja ei andnud ja maksis ehk 6 krooni. Aga siiski....see oli kingitus Sinult ja ma pidasin seda oluliseks, et Sa vähemalt ei unustanud.

       Ja siis Sa teatasid ühel ilusal suvepäeval, et nüüd on käes hetk kui Sa hakkad vääriliselt hindama mu pingutusi.Olin elevil ja rõõmus, sest teadsin, et pead mind oluliseks( Sa ju oled koguaeg seda rääkinud). Sa teatasid, et tõstad mu palka 2kr/h. Tead mis...ma polnud isegi pettunud, sest Sinu riukalikud lubadused ja manipuleerimised minuga olid saanud juba igapäevaseks. Ma lihtsalt olin valmis lõpetama me suhet kuna perspektiivitunne ütles, et meist ei saa partnereid kogu eluks. 4 kuud tagasi juhtus siiski sündmus, mis pani mind ringi mõtlema-meie kohtumispaik muutus.Nüüd töötan ma kohas kus meie koosoldud aja eest saan ma suuremat tasu, kuid see pole Sinu lahkus....kahjuks.Oled endiselt nii jäärapäine kuuldes, et sooviksin paremat tasu Sinu teenimise eest. Sa nagu keelduksid aru saamast, et raha on paraku ainus alustala meie pikale suhtele.

    Paar päeva tagasi saatsid Sa mulle sms-i, kus küsisid kas olen juba vastanud Sinu koostatud rahulolu uuringule. Kallis G4S, sa ju tead väga hästi millega ma rahul pole aga selles suhtes on su kõrvad kurdid ja suu lukus.Kingi siis mulle sünnipäevaks vähemalt suurem kruus. Mu sünnipäev pole enam kaugel.

Kindlasti mitte igavesti Sinu.....turvatöötaja.

"Laenuleib, laastutuli, suhe G4S-ga- need ei kesta kaua." (Toila)

Üks päev rääkis mulle tuttav kuidas ta oli sunnitud tehnilistel põhjustel ühistranspordiga tööle sõitma. Tema arvates on see transpordiliik neutronpommi järel jõleduselt teine leiutis millega inimkond hakkama on saanud. Mina kui eluaegne trolli-, trammi- ja bussisõber esitasin talle julgelt terve kuhja vastuväiteid.

     Ühistranspordiga on nagu kirikuskäimisega raamatus "Rehepapp"-seal näeb inimesi ja nalja saab kah.Inimesi kohtab seal igasuguseid. Pakse ja peenikesi.Säravaid ja halle.Lolle ja tarku.Tarkust tuvastada on raske aga lollidega on kohe jupp maad lihtsam.Nemad kirjutavad oma nime üles istme seljatoele.Mõni paneb oma telefoninumbri ja rate konto koordinaadid ka juurde.

            Vahva seltskond on ka vanainimesed, kes pikalt ühe koha peal ei suuda istuda.Mul endal on sedasorti motoorne rahutus kallal siis kui pohmell vaevab. Iga viie minuti tagant kargab see sort inimesi istmelt püsti ja võtab järgmisel pingil istet.Siis jälle uus pink ja ringiga jälle esimese juurde. Nende kiired ja koordineeritud pingist pinki sööstud sobiksid jalaväe õpikusse peatükki: "Liikumine vaenlase tule all".Lühike kiire liikumine ja paar minutit pausi.

      Hoopis toredad sellid on joodikud.Ma ei pea silmas siukesi agressiivseid kaake kes oksetriip näos sinult raha lunivad vaid siukesi lustakaid viinaninasid. Paar kuud tagasi trollis just nägin ühte sellist.Peedipudel taskus manööverdas ta mööda trolli ja otsis kambajõmme kes viitsiks temaga maailmaasju arutada.Ja need kes kas kohmetusest või ehmatusest joodikutrikkide õnge läksid ja temaga vestlusesse laskusid, said preemiaks lonksu head marjaveini.

    Enamvähem samasugust tegelast nägin ma hiljuti rongis. Väljanägemise järgi otsustades kõlkus ta allakäigutrepi viimase ja eelviimase astme vahel.Sellest hoolimata oli tal kaasas terve pudel viina ja nii ta seal vagunis rõõmsalt jorutas.Seda hetkeni kui piletimüüja tuli raha temalt nõudma. Ent selle peale lõi kaval mees laulu lahti, et ehk siis saab niisama sõita. Umbes minut aega kaikus vagunis mehine bariton.Võimas.Sõnadest küll vist keegi aru ei saanud kuna laul oli esitatud joodikute salakeeles. Kuid sellest polnud hullu midagi, palju on inimesi kes Rammsteini laulusõnadest aru saavad? Piletimüüja polnud paraku vist suurem asi muusikasõber kuna jätkas tüütut rahanuiamist. Polnud midagi teha.Viinasõbrast Caruso ajas käe taskusse ja kaapis oma viimase raha lagedale.Aga oh häda...hetk enne seda kui raha jõudis omaniku vahetada, tegi joodikule nii omane käevärin vingerpussi ja sendikoorem kukkus lustaka kõlinaga põrandale. Hetk hiljem  otsisid kaks inimest põrandalt sente.Üks rõõmsalt mörisedes ja teine vihaselt nohisedes.Vahva oli.

      On veel üks tüüp tegelasi keda sa võid ühistranspordis kohata.Aga see eeldab, et kasutad trolli või bussi ikka iga päev.Need põnevad sellid on mupod.Vähe on inimesi kellel on olnud au nendega vestlusesse laskuda ja veel vähem neid kes on pääsenud Mupomobiili. See  masin  on sama salapärane  kui Tutanhamoni hauakamber.Tõenäosust, et saate kogeda seda unustamatut visiiti sinna, suurendab tunduvalt ilma piletita reisimine. Aga ka see ei kindlusta teile veel pääsu Mupomobiili. Võin väita, et olen õnnelik inimene. Mina olen neid kentsakaid ja vahvaid tegelasi oma silmaga näinud ja olen ka pääsenud Mupomobiili alati nii suletud ukse taha. Ja seda lausa mitu korda.

     See on võimas vaatepilt kui trolli või bussi seiskudes ja uste avanedes kargab igast avausest sisse rohelises kostüümis muponaut, 5 minutit osavat manööverdamist ja nad kaovad, jättes maha haudvaikuse mis on täis jahmatust aukartust ja respekti...Tavaliselt on nii, et igakord kui nad oma etteaste teevad, valitakse publiku seast välja paar inimest kellele langeb osaks rõõm ja au külastada Mupomobiili.Effekt on sama mis pääseda Metallica tüüpidega backstage-i õlut kuukama. Oi seal on palju vahtimist, arutlemist ja näpuga katsumist. Aga kõige krooniks on mupod kes sind seal juba ees ootavad.Need on ekstraklass. Juuksed kammitud, küüned lõigatud ja mis põhiline-nad valdavad kirjutamise ja lugemise kõrget kunsti. Nii nagu Siimusti Keraamikatehases saab iga külaline kaasa savist meene, nii saab iga Mupomobiili külastaja kaasa paberi kus peal ehtne muponaudi allkiri(!). Hiljem tuleb selle eest muidugi natuke raha maksta aga see on köömes.Ja muideks rahasumma sõltub su käitumisest. Kes ei suuda oma erutust, vaimustust ja rõõmu varjata, lõkerdab, naerab ja huilgab, saab suurema summa.Kes on vaikselt nagu kunstimuuseumis, saab väiksema raha eest tolle paberi.

       Samas on ka olemas agressiivseid muposid.Kuidas muidu seletada seda, et mõnikord paneb inimene jooksu ja seda just enne kui avanevad Mupomobiili uksed.Ükskord juhtusin nägema kuidas umbes 20 aastane noor mees ootamatult jooksu pistis nagu oleks Vanakuri tal kannul.No eks rumal mees unustas ära selle nii tähtsa tõe, et mupo lähedus ei tohi teha äkilisi liigutusi ja kõva häälega rääkida. Muponaut võib tõlgendada seda kui rünnakut ja lööb plaksti hambad kätte või säärde.Kõige parem kui sul on kaasas mõni maiusasi mida neile pakkuda.Mõni komm või präänik. Pool pakki kompvekke ja sul on truu sõber kogu eluks. Ainult halvaad ärge andke, see paneb neil kaka lippama.

   Novat ja olles näinud kõiki neid imelisi ja toredaid asju, ei saa ma kohe mitte kuidagi nõustuda nende rumalatega kes ikka arvavad, et ühistransport on ebamugav või suisa vastik.Mina soovitaks seda liikumisviisi igale inimesele hoolimata soost või vanusest. Võtke sõber kaasa ja tehke endale üks ilus päev. Piletit ärge ostke, saate ehk hiljem autogramme võrrelda:)

Kätlin on mulle juba nädal aega sisestanud seda, et vaja oleks ehitada hunnik linnumaju kuna linnulaul on kõrvale hää ja peale selle maitsevad neile putukad. Juhul kui ma sellest tööst kõrvale viilin, siis suvel söövad sääsed meid ära ja mingid teised sitikad söövad ära meie kaalikad ja kapsad, mida on plaanis kasvata siiski enda tarbeks. Novot ja  täna ma siis haarasin otsustavalt haamril sabast. Enne seda tegin ära kodutöö internetis selle kohta miuke peab olema üks linnumaja. Olulised on just selle mõõtmed. Lindudega on nagu inimestega-kes tahab suuremat elamist, kes lepib ühetoalisega. Ja vale on ka arvamus et vajalik on see totter pulk sissepääsu augu ees. Ega lind pole sportlane, et hakkab seal lõuga tõmbama. Linnumaja tegemiseks vajalikud tööriistad olid interneti väitel:

saag, haamer, näpitsad (kuna pooled naelad lähevad raudselt kõveraks)  ja puur, naelad (tsingitud, ca 65 mm pikad) töötlemata lauad: paksus 2,5 cm (või 2 cm) ning laius 10, 12,5, 15 või 20 cm.

Mina omaltpoolt lisaksin veel: pliiats, vinkel, akudrell, puidufrees(soovitatavalt erinevate diameetritega), plaaster haamrist räsitud näpu plaasterdamiseks, pakk suitsu rahunemiseks, telefon, juhuks kui vigastused on suuremad ja 2l gin, et moraal ei langeks.

Novot, olles kõik need asjad ilusasti valmis pannud võis töö alata. Paraku peale esimese maja valmimist selgus tõsiasi, et ma vaevlen tõsise materjalipuuduse käes. Käisin välja idee, et võiks ju teha kipsist ja üle plaatida aga millegipärast Kätlin hakkas naerma. Ei tea miks. Kuna kohaliku ehituspoodi oli niikuinii asja, siis uurisin sealt ka, et ehk on neil 15 cm laiust tollist lauda. Vastus oli eitav aga müüja tormas abivalmilt telefoni juurde ja oli valmis Tabasalu ehituskauplusest uurima. Ma arvasin siiski, et see on ehk liiast. Koju jõudes tegin veel korraliku läbiotsimise kuuris ja leidsin paar lauakärakat. Paari tunni möödudes oli valmis veel kaks maja, mille seinte paksus võimaldaks üle elada sitemat sorti raketitabamuse. 

      Õhtuks oli asi edenenud niikaugele, et võis redeli kaenlasse haarata ja minna maju puu otsa sättima. Siin tulid abiks jälle netist ahmitud teadmised. Häärberi ava peaks olema ida või lõuna suunas, kuna vastasel juhul põlgavad noorpaarid kinnisvara ära. Tööd teostades tuleb jälgida redeli tugevust ja korraliku toetuspinda puu suhtes.Telefon ja plaaster olgu endiselt kaasas...  Viimane etapp sujus veatult ja 15 minutit hiljem seisime me juba  köögiakna all, vahtisime silmi kissitades 30m kaugusel olevat linnumaja ja ootasime närviliselt esimesi kinnisvara huvilisi.Peale 5 minutilist vaikust küsis Kätlin:"Ega sa ei tea, kus binokkel on"....

Kuna hetkeseisuga on maal ainult lörtsivesi ja lume seest välja sulavad kitsepabulad, siis patran muudel teemadel.Eile juhtusin telekast nägema halenaljakat lugu, kuidas sünnivad kurvad sündmused meie oma Eestimaa mullakamaral.Nimelt rääkis see lugu ühest daamist kes, hkhmmmmm...polnud just esimeses nooruses(65), sai kirja mis teatas, et ta on armastuseleegi sütitanud ühe nägusa briti ohvitseri südames.Peale põgusat kirjavahetust ja nappe telefonikõnesid mürisesid Amori armunooled nagu augustikuu äike.Kõik laabus nagu imalas armastusefilmis.Ent ühel päeval teatas too automaadiga südametemurdja, et hädasti oleks vaja 500 naela.Kätte oleks vaja saada üks rahakohver mis kuskil kaugel maal bürokraatia lõksus on.Ja kui suure saladuskatte all veel paljastati, et kohver sisaldab peaaegu miljon taala, vuhises esimene rahasaadetis teele nagu keravälk.Daami meelehärmiks selgus aga varsti, et sellest rahast ikka ei piisa, kuna tolle maa ametnikud on kole ahned ja kangekaelsed ning ei taha kuidagi loovutada kohvrit mis sillutaks teed noorte armastajate õnnele.Summa, mis suure õnne nimel välja käidud, muudkui kasvas aga balzacklikus eas daam ei tahtnud kuidagi kuulda võtta häirekellasid mis peas tirisema hakkasid.Jopakolla, sõbrannad saavad kadedusest krambid kui ühel kenal päeval kuningriigi alam talle kõrbelaigulise hummeriga hoovi sõidab, rahakohver tagaistmel ja roos lõugade vahel.

      Paraku oli see armulugu peaaegu sama kurb kui lugu Tristanist ja Isoldest.Aja möödudes sai selgeks, et mundris hurmuri fassaadi taga peidavad end hoopis Mooramaa petised, kes õnnetul vanadaamil maakeeli öeldes perse lohku tõmbasid.Summa mis armastuseallikat toitis oli lõpuks 200 000.Pole midagi teha, nentis proua, tuleb leida enesele teine töökoht ja raha tagasi maksta pangale.Minu omapoolne soovitus oleks see, et daam võiks leida meestekeskse töökoha.Hummeri ja sulni naeratusega kavaleri ta ehk ei leia.Aga isegi õlut kuukav, kiilaneva pealaega jorss on ikkagi parem kui olematu briti ohvitser kes viib kogu su raha ja jätab ainult punaseks töinatud silmad.

 "Parem tainas peas kui pirukas katusel" (Kilingi-Nõmme)

 "Loll saab kirikus kah peksa" (Abja-Paluoja)